Viis peamist põhjust ja teadmised kaitsest
Kaabli isolatsioonikiht on elektriliinide ohutu töö tagamiseks ülioluline takistus. Kui see ebaõnnestub, võib see põhjustada lekkeid, lühiseid, komistamist ja isegi tuleõnnetusi. Kaabli isolatsiooni rike tekib harva ootamatult; seda põhjustavad enamasti pikaajalised-kumulatiivsed tegurid, nagu elektriväljad, kõrged temperatuurid, mehaanilised välisjõud, keskkonna korrosioon ja ehitusprotsessi defektid. See artikkel selgitab lihtsal ja populaarsel viisil isolatsioonitõrke peamisi põhjuseid ja kaitsemeetodeid.
1. Elektrilise pingega vananemine: nähtamatu elektrivälja erosioon
Kaablid töötavad pikka aega elektri all ning isolatsiooni sees olevad pisikesed mullid, lisandid ja juhtmejäägid võivad põhjustada lokaalse elektrivälja kontsentratsiooni, mille tulemuseks on lokaalne tühjenemine. See nõrk tühjenemine on palja silmaga nähtamatu, kuid kahjustab pidevalt isolatsioonimaterjali molekulaarstruktuuri, moodustades järk-järgult karboniseerunud juhtivaid kanaleid. Aja jooksul isolatsiooni jõudlus pidevalt langeb, põhjustades lõpuks rikkeid ja lühiseid. Lisaks võivad äikeselöögid ja lülitite tööst tekkivad hetkelised liigpinged kergesti isolatsiooni nõrkadest asenditest läbi murda, põhjustades ootamatuid rikkeid.
2. Termilise stressiga vananemine: kõrge temperatuur lühendab oluliselt kaabli eluiga
Ülekoormatud töö, tihe virnastamine ja halb soojuse hajumine võivad põhjustada temperatuuri tõusu. Isolatsiooniplastid on kõrgmolekulaarsed materjalid, mis kardavad kõige enam pidevat kõrget temperatuuri. Tööstuse reeglid näitavad, et iga 8-10 kraadise temperatuuritõusu korral lüheneb kaabli eluiga otseselt poole võrra. Kõrge temperatuur muudab isolatsiooni kõvaks, muutub rabedaks ja praguneb, vähendades isolatsioonitakistust. Korduvad külmad ja kuumad tingimused suurendavad materjali väsimust ja termiline vananemine on pöördumatu ning kahjustatud isolatsioon ei saa iseenesest taastuda.
3. Mehaanilised kahjustused: kõige levinumad ehitus- ja tööohud
Kaabli paigaldamise ajal võib liigne painutamine, tõmbamine, rullimine, killustikuga tagasitäitmine ning pikaajaline{0}}vibratsioon ja vajutus põhjustada isolatsioonikihis väikseid pragusid. Esialgu pole ilmseid vigu, kuid veeaur ja õhk imbuvad aeglaselt pragudesse, käivitades niiskuse imendumise ja tühjenemise vananemise. Kaabli ühenduskohtade ja klemmide pingekontsentratsioon on nõrk koht, kus isolatsioonikahjustused ja vead võivad tekkida.
4. Keskkonnakorrosioon: pikaajaline{1}}kulumine väliskeskkonnast
Niiskes maa-aluses keskkonnas imab kaabli kest vett, põhjustades isolatsiooni niiskuse neeldumist, lekkimist ja kihi -vananemist-; õues põhjustavad päikesevalguse ultraviolettkiired väliskesta ketendamist, pragunemist ja kõvenemist ning isolatsioonivõime järk-järgult väheneb. Keemilistes, soolastes ja leeliselistes piirkondades kahjustavad happed, õlid ja söövitavad gaasid otseselt isolatsioonistruktuuri, põhjustades püsivat vananemist ja rikkeid.
5. Materjali- ja protsessivead: olemuslikud puudused, enneaegne vananemine
Madala-kvaliteediga kaabli tooraine ei ole puhas, isolatsiooni paksus on ebaühtlane ja seal on palju sisemulle. Kaablil endal on nõrk surve- ja vananemiskindlus. Kohapealne ehitus ei ole standardiseeritud, näiteks vuukide töötlemata valmistamine, isolatsiooni lõikekahjustused, halb tihendus ja ebapiisav hüdroisolatsioon, mis on kohapealsete rikete peamised põhjused-. Tööstusstatistika näitab, et üle 60% kaabliisolatsiooni tõrgetest esineb ühenduskohtades.
6. Lihtsad ja tõhusad kaitsemeetmed
Kaablite eluea pikendamiseks ja isolatsioonirikkete vähendamiseks keskenduge lihtsalt järgmisele viiele põhipunktile: valige nõuetele vastavad ja kvalifitseeritud kaablid ning kasutage neid sobivas keskkonnas; standardiseerige paigaldusprotsess, vältige mehaanilisi kahjustusi ja tihendage vuugid hoolikalt; rangelt keelata pikaajaline{0}}ülekoormus, et tagada liinide sujuv soojuse hajumine; rakendama välis- ja maakaablite jaoks veekindlat, päikesekaitset ja{1}}korrosioonivastast kaitset; viige läbi regulaarseid isolatsiooniteste, infrapuna temperatuuri mõõtmisi ja osalise tühjenemise tuvastamist, et teha kindlaks võimalikud vananemisprobleemid.
